“Legend ja geenius pole sünonüümid. Neil on sageli ühisosa, aga üks võib eksisteerida ka teiseta. Legendiks ei piisa isegi väga kõrgetest saavutustest. Ilmselt on vaja traagikat, salapära või midagi kolmandat – nagu Undil.
/…/ Koidula, Juhan Liiv ja Alliksaar on legendid, seda on ka Heiti Talvik. Aga pole kindel, kas Suits ja Tuglas, Under ja Alver on legendid selle tavatähenduses. Samas kui tagasihoidlikumate saavutustega Ilmi Kolla ja Jaan Oks on legendid. Tuleb noorelt surra, olla hull või mõlemat.
/…/ Märkamatu Mari Vallisoo on rohkem legend kui Doris Kareva, kes paigutub klassika kuldlõike teljele. Metafüüsiline Madis Kõiv ja setupoiss Vahing on rohkem legendid kui Jaan Kross ja Mats Traat, kes on rahvuslikud ühisvarad. Legendid on näiteks Jaan Saul ja Urmas Kibuspuu, Sulev Luik ja Juhan Viiding. Viimase sajandi eesti kultuuri suurimate legendide hulka kuulub ka Mati Unt.”
Kui Unt ka enne legend ei olnud, siis kirjutas Mutt ta legendiks, nagu kirjutas Tuglas legendiks Juhan Liivi, Aino Kallas Koidula ja Endel Nirk Ristikivi. Või siiski mitte? Olid ja on nad ehk legendid sellest hoolimata?
Igatahes tulid need kolm mulle Mutti lugedes meelde. Esiti. Et ei ole nagu päris see. Kuidagi heitlik, pidetu, fookuseta. Mida ma väljendasin ka Lehtele. Lehte heitus.
Lõpuni lugenud, tuleb sõnad tagasi võtta.
“Liblikas, kes lendas liiga lähedale” on kõigist oma puudustest hoolimata tabanud aja lõime, seda palavikulist, jäägitut põlemist. Sedasama “tuleb noorelt surra, olla hull või mõlemat” või lennata liiga lähedale. Traagikat, salapära või midagi kolmandat.
Alapealkiri “Mati Unt ja tema aeg” märgib, et aeg pole kõrvaline. Ajast välja ei saa, või kui, siis alles tagantjärele.
Muti järgi oli Unt sabaga täht eesti vaimutaevas. Selles mõttes, et võimatu. Seletamatu. Ime. Nagu Liiv, Kristjan Jaak või Koidula.
“Mõistatus on see, kuidas sai Undi-taoline vaimsus kerkida esile jumalast mahajäetud Vooremaal, täiesti üksi, ilma mingite abistavate struktuurideta.
/…/ Runnelit saab imetleda, aga mitte tema üle imestada. Nii on ka näiteks Viivi Luigega, kelle Euroopasse ha(a)rdumises on tunda Viljandimaalt pärit tütarlast, kes küll vahel läheb lendu ja räägib keeli, aga kelle fenomen (nagu lapsena karjas käinud nooreestlaste puhul) on arupäraselt mõistetav. Viivi Luige kaudu väljendub osa eestlase vahekorrast maailmaga laiemalt.
/…/ Seevastu Undi teosed ja teatritööd võiksid vabalt olla tõlked eesti keelde või külalislavastused.”
Kirjakoi 