John Maxwell Coetzee “Elizabeth Costello”

Esseistika ja romaani piiril balansseeriv “Elizabeth Costello” on painav mõtiskelu lugude jutustamise olemusest.

See raamat (või peategelane või autor, mine sa võta kinni) on nagu kass.

“Suur kass, kes jätab hetkeks oma ohvri sisikonna rahule ja heidab teile üle lahti rebitud kõhu külma kollase pilgu.”

Lõpuks oleneb lugejast, kui palju (või kaua) ta välja kannatab. Toda ainitist pilku ma mõtlen.

Teine tsitaat ka:

“Täpsemalt öeldes, ta ei ole enam kindel, et see, mida inimesed loevad, teeb neid alati paremaks. Veelgi enam, ta ei ole kindel, et kirjanikud, kes söandavad puutuda hinge tumedamaid sügavusi, saavad sealt alati puutumata tulema. Ta on hakanud mõtlema, kas üldse on hea kirjutada seda, mis huvitab, veelgi vähem lugeda, mis huvitab.”

Ja veel üks, et asi kohe päris selge oleks, kuigi selge ei ole siin midagi. Iga väidet (ja vastuväidet) on võimalik ümber lükata, ja nii lõputult. Autor meelitab lugeja labürinti.

“See, mida me kirjutame, võib meid ohtu seada, ma vähemalt usun nii. Sest kui sellel, mida me kirjutame, on jõudu muuta meid paremateks inimesteks, siis on sel kindlasti ka jõudu meid halvemaks muuta. Ma ei tea, kas olete sama meelt?”

PS Teagi nüüd… Coetzee – too nähtamatuse sekretär – pälvis 2003. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Ma kahtlustan, et lugude jutustamise eest.

PPS Peab kindlasti Lehtele soovitama.