Eve Curie “Minu ema Marie Curie”

curieFacebooki “Lugemise väljakutse” teema targast naisest tundus lihtne ja põnev. Marssisin Läänemaa keskraamatukogu lugemissaali rõdukorrusele, kus on mitteilukirjandus ja hakkasin valima. Ainult et polnud, mille vahel valida. Ka silmapaistvatest meesteadlastest ei olnud riiulitel just üleliia palju raamatuid. Naiste elulugude seas domineerisid näitlejate, lauljate ja riigijuhtide abikaasade lood. Küllap nad kõik on targad, aga tahtsin just kedagi sellist, kes on oma tarkuse pärast kuulus. Lõpuks leidsin paar läbi häda sobivat raamatut, mis mind ei inspireerinud ja tulin tühjade kätega tulema. Õnneks oli maal pööningul midagi, mille peale võis kindel olla. Radioaktiivsuse kaasavastaja ja Nobeli preemia laureaat Marie Curie pidi olema tark.

Raamat oli Olioni kergelt toimetatud uusversioon enne sõda eesti keeles ilmunud Eve Curie raamatust “Minu ema Marie Curie”. Nii valitud raamatu puhul ei saa olla kindel selle kvaliteedis. Ka parimatest meie seas annab kirjutada jama kokku. Ja tütre kirjutatud raamatus on veel oma ohud, mis tulenevad soovist asju ilustada või ennast paremas valguses näidata.

Algus tegigi mind üsna ettevaatlikuks, sest kuigi Eve Curie tõotas eessõnas, et iga jumala tsitaat selles raamatus on päriselt öeldud, oli seal päris palju harjumatut pateetikat, ilukõnet ja vahtu. Eriti just oma ema lapsepõlvest maalib ta selliseid pilte: “Noored, kummargil, kaunid näod kipras vaimsest tööst, kirjutavad järjest võrrandeid, mida märgib tahvlile teadlase käsi. Siin on veel vaid innustunud õpilased. Ruumi matemaatikale!”

Aga varsti ei pannud ma seda enam tähele ja selleks ajaks, kui noor Marie Sklodowska Prantsusmaale läheb, elasin ma ta teadlasekarjäärile nii kaasa, et unustasin mõttes raamatu kallal norimise. See on ikka päris muljetavaldav, millise visadusega Marie ja ta mees Pierre kusagil angaaris päevade ja ööde kaupa uraanipigimaagist hüpoteetilist raadiumit välja üritavad sõeluda. Või sealt edasi – millest ma midagi ei teadnud -, et I maailmasõja ajal tekitas Marie tohutu hulga autodele ehitatud röntgenikabinette, millest käis sõja jooksul läbi suurusjärgus miljon haavatasaanud sõjameest. Kui palju elusid see päästis, ei tea keegi. Marie Curie mitte ainult ei organiseerinud need liikuvad kabinetid, vaid töötas neis terve sõja. Või õilsad põhimõtted, mis ei lubanud tal ja tema abikaasal oma teadussaavutust ära patenteerida, kuigi sellega oleks saanud mõnusalt pappi kokku ajada – see oli juba kiiresti leidnud tohutult kasutust näiteks vähiravis. Mingil ajal ei olnud tal seetõttu raadiumit, millega katseid teha, sest see oli liiga kallis.

Eve Curie raamat oli kokkuvõttes kenasti tasakaalus isikliku ja tööelu ning erinevate eluperioodide vahel. See raamat lõi vist ilmumise ajal maailmas laineid ja Hollywood tegi selle põhjal isegi filmi. Oli enamasti huvitav, oli mõtlemapanev ja tegi targemaks. Mida elulooraamatust veel tahta?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s