2017. aastat nimetati kusagil ajakirjanduses romaani aastaks. Üldiselt ei ole ma sellega nõus – näiteks Urmas Vadi “Neverland” ja Rein Raua “Kell ja haamer” jäid siiski enam-vähem katseteks, mis ajasid lati maha. Aga kõige rohkem laineid löönud Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdanile” pean kiitust jagama küll.
Lugu algab 1944. aastal. Peipsi-äärsesse vene vanausuliste külla satub Raimond Uusküla. Eesti miilitsale jääb silma külavanem Arhipi tütar Serafima ja ta otsustab, saagu mis saab, tüdruk enda omaks teha. Serafima saab aru, et sellisele kutile ära ei öelda. Aga ka tema on kange juurikas ja magab enne pulmi oma küla kuti Haritoniga. Raimond laseb NKVDl Arhipi ja tema pojad tappa. Ainult kõige noorem, Serafima veidi veider kaksikvend Bogdan jääb ellu. Bodgan põgeneb Tartus vanglast ja peidab end Emajõe-äärses soos, kus nuumab oma harimata, aga teadmisjanulist aju esoteerikaga ja saab hiljem kuulsaks teadjameheks. Ja temas hõõgub kättemaksutuli.
Ka naine haub kättemaksu edasi, isegi kui Stalin on ammu surnud ja Serafima ja Raimondi peres kasvab kolm poega ning majanduslikult on kõik hästi. Kättemaks tuleb totaalsel, kõikehaaraval ja vääramatul moel umbes samal ajal kui Nõukogude impeeriumi aeg hakkab otsa saama.
See lugu on oma paksu vere, kire ja kättemaksuga lausa ladina-ameerikalik, millist leida meie nõukogude aja kannatustest jutustavas kirjanduses on muidugi kosutav.
Peategelaste vihast, verest ja kättemaksust kantud loost rohkem läks mulle hinge aga Peipsi vene vanausuliste küla lugu, mis jooksis aeglasemalt ja rahulikumalt. Kõik see kirev seltskond ja nende samm-sammult teisenemine Nõukogude võimu või lihtsalt muutuva maailma mõjul. Vähemalt 1980ndate osa oli universaalne selles mõttes, et oleks võinud ükskõik millisesse Eesti külasse ümber kanda. Mäletan selliseid tüüpe oma lapsepõlvest.
Veider selles raamatus oli noore mäsleva kirjamehe stiil. See polnud lihtsalt Mats Traat, vaid Mihhail Šolohhov. Mitte paroodia, vaid kolhoosielu kujutava sotsrealistliku romaani pastišš. Ehtsas kohalolekutunnet loovas olevikuvormis edasi antud, mida ajakirjanikud kasutavad reportaažides.
Kokkuvõttes on “Serafima ja Bogdan” muljetavaldav. Nii suur ja võimas, et sa ei julge tema veidrusi vigadeks pidada, vaid ikka omapäraks.
Kirjakoi 