Andrus Kivirähk “Sinine sarvedega loom”

kivirähkPidasin “Sinist sarvedega looma” esimese hooga lasteraamatuks. No siis, kui ta ei olnud veel ilmunud, aga oli kuulda, et ilmub. Ei tekkinud nagu mingit kahtlustki.

Kui selgus, et ta ikka lasteraamat ei ole, siis pani mõtlema küll, millest ta võiks olla, sellise imeliku pealkirjaga raamat.

Nüüd, teades, pole põrmugi imelik. Mis muud pealkirja sa ikka tarvitad, kui kõneled ilust, sellisest, mida kätte ei saa, kuigi kangesti tahaks, ikka vilksatab ta korra või paar, et siis kaduda, see imelik sinine sarvedega loom.

Korra on Kivirähk neil  radadel juba ekselnud, kui ta kirjutas “Liblika” – romaani Estonia teatri algusaegadest. “Sinine sarvedega loom” Oskar Kallise päevaraamatuna jääb enam-vähem samasse aega – kui veel midagi ei olnud ja kõik oli võimalik.

Mõlemad – “Liblikas” ja “Sinine sarvedega loom” – on muidugi vaimustav bluff, mis ei asenda teatri- ega kunstiajalugu, aga nad teevad midagi muud, midagi palju tähtsamat – loovad müüte, ülendavad ilu kogu tema kaduvuses ja hapruses. Kui selleks peaks ka luiskama, mis siis.

Sest mis on tõde ilu kõrval? Mitte midagi. Kahvatu kuhtunud vaim.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s