Romaan novellides Soome nüüdiskirjanduse kõige paremate traditsioonide järgi, ei midagi üllatavat, aga hea ikka.
Vorm on huvitav, selline fragmentaarne. Autor jutustab kaheksa eri lugu, andes vaid nappe vihjeid, detaile, nimesid, mis loovad seosed. Mis on lugejale paras kunstükk, aga huvitav.
Sel moel kirja pandud ühe suguvõsa lugu on ühtlasi 20. sajandi Soome lugu – alguspunkt 1926. aasta, see on fikseeritud. Lõpp-punkt pannakse enam vähem seal, kuhu kolme põlvega jõuab.
Lugemise pealt tagasi lapates ja otsides, kuhu järjekordne jutustaja tolles perekonnas paigutub, jõudsin juba hakata sugupuu järele igatsema, aga siis andis autor tarviliku lõigu, mida edaspidi üle lugeda, kui aru ei saa, kes on kes.
“Tädi Estril olid Ekku ja Erika. Ekku isa oli surnud ja Erika isa kohta ei tohtinud küsida. /…/ Onu Aarrel ja tädi Sylvial olid Ilari, Inari ja Marketta. Lahja oli ema. Temal oli Paula. /…/ Rauhal ei olnud lapsi.”
Üks ilus seos ka, asjade väärtuse ja väärtusetuse kohta 🙂
“Prügimäele viidavatest rõivahunnikutest sattus Inarile näppu tibatilluke roosast angoorast nukumüts. Tumedate riiete seas tundus, nagu oleks sellest hõõgunud ajastute tagant tulevat valgust. /…/
Kodus kukkus müts kotis sorimise ajal põrandale. Erkka tõstis selle üles.
Ah see on siis sinu pärandiosa? Miks oli tarvis seda ära päästa?
Ei tea, see on millegagi mu elus seotud.
Millega?
Ei tea. Võib-olla kõigega.”
Kirjakoi 