Joel Jans “Tondilatern”

Metsavana ulmekas “Tondilatern” sai viimati Eesti romaanivõistlusel teise koha. Suur kirjandus see pole, suur ulmekirjandus ka mitte, aga mulle jääb see küll meelde surmani.

Juhtusin nimet haigeks jääma just ajal, kui “Tondilaternat” lugesin – oksendasin, ei jaksanud raamatut peos hoida, oli voodirežiimil ja pooldeliirne. Ja “Tondilatern” ei lasknud kogu selle nädala mind enda küljest lahti. Nagu silmad kinni vajusid, nägin, et loen seda edasi või elan selle maailmas. Paar korda ehitasin endale unenäojooniste järgi masina, mis mu terves tegid. Neli-viis korda lugesin lõpuni ja alles hiljem ärkvel olles sain aru, et see ei saanud olla võimalik.

Takkajärgi on see päris naljakas, aga kirjutan ma sellest ikka mitte lihtsalt isiklike kogemuste jagamiseks, vaid kahtlustan, et raamat võib ka tervele lugejale pöörastavalt mõjuda. Sest seda Jans oskab. Lugu algab nagu üks paha poisi poistekas normaalselt seda teeb – peategelane longib Elva keskkooli, päästab teistmoodi uue tüdruku kiusajate käest, jääb tundi hiljaks, mässib end järjest jamadesse. Samal ajal näeb ta imelikke unenägusid, mis juhendavad teda ehitama arusaamatut masinat. Uue Jaapani-fännist tüdrukuga on hea klapp, salapärase masina saaks ühe töökoja parmu abil valmis ehitada, kui talle viina varastada. See kõik on normaalne sisu kontsentratsioon, aga Joel juba pidurit ei tõmba, nii et varsti on käidud jumal teab mis maailmades, Elva raudteejaama asemel on kraater, poisi pere kaaperdatud, ringi lendavad NATO tangid ja ei paista olevat vähimatki võimalust seda olukorda kuidagi kontrolli alla saada.

Jans ütleb ise järelsõnas, et ta sellest raamatust suurt muud ei püüdnudki teha kui ulmekat, mida oleks tahtnud ise poisina lugeda. See tuli tal kindlasti välja. Mulle meeldib väga ka sügisese väikelinna elu, mis “Tondilaterna” taustaks on.