M. C. Beaton “Ausa mehe surm”

Kui “Ausa mehe surm” olnuks mu esimene Hamish Macbethi lugu, siis jäänuks see viimaseks. Rohkem ma selle punapäise külakonstaabiga tegemist ei oleks teinud.

Esiteks on lugu ise täiesti üle võlli.

Peainspektor Blairiga olid asjad kehvasti juba kolmekümne esimeses osas, aga kolmekümne teises ületas see igasuguse mõõdutunde. Ja siis see metskass, keda külarahvas peab kurivaimuks, ja kes selle kinnituseks murrab maha konstaabli kanad ja närib mõrtsukal kõri läbi.

Teiseks oli midagi lahti tõlkega.

Identsetes kaamelikarvastes mantlites, identsete prillide ja identsete perma-soengutega Currie õeksed?! Identsetes?! Kaamelikarvastes?! Või kaamelikarva? Või kaamelivillast?

Mis asi on perma-soeng? Või mõrvari minioonid? Või niiskusepärlid? Kašmiirsinine?!

Kes on tiinipoisid? Kas likku pannakse igemed või kärsad?

Loetelu pole lõplik. Esialgu kirjutasin välja, pärast enam ei viitsinud.

Ah jaa. Sonsie naasis. Aga kuidagi muuseas ja pärast mõrvari minioonide kadalippu kuidagi marginaalsena. Mingit rõõmu sellest ei olnud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s