Philip K Dick “Our Friends from Frolix 8” (Die Mehrbegabten)

die mehrbegabtenMa ei tea, kui hästi eesti lugeja Philip K Dicki tunneb. Vähemalt kolm romaani on eesti keeles ilmunud – “Mees kõrges lossis”, “Kas androidid unistavad elektrilammastest?” ja “Ubik”. Kel ikka lamp peas põlema ei löö, siis legendaarne ulmefilm “Blade Runner” on tehtud selle elektrilammaste romaani põhjal. Sellises düstoopilises maailmas toimub ka minu loetud romaani tegevus.

Tegevusaeg on Maa 22. sajandil. Inimkond on jagunenud kolmeks – lisaks tavalistele inimestele on arenenud välja üliinimesed, kellel on tavainimesest kõvasti kõrgem IQ ja ebatavaliste võimetega inimesed, kes suudavad näiteks mõtteid lugeda. Uut tüüpi inimesed on võimupositsioonidel. Inimesed pannakse paika testitulemuste põhjal ja ega tavainimese lastel pole lootustki.

On ka vastupanuliikumine, mille suurim lootus paistab olevat Provoni, kes põrutas aegu tagasi kosmosesse lubadusega tavainimestele mõni intelligentne rass appi tuua.

Peategelane Nick Appleton on muidu ontlik keskealine alamklassi inimene, kellel kammib ära, kui ta andekas poeg teste riigiameti koha vääriliselt ära ei tee. Selgub, et Provoni on koos lubatud abiga tagasi jõudmas, võimud hukkavad vastupaniliikumise maapealse liidri ja poja ebaõnne tõttu viimase piirini aetud Appleton lööb kampa vastupanuliikumisega.

Kõik see kosmosest abiotsimine ja üliinimesed kõlab nagu pläma, aga PK Dicki tugevus on see, et ta paneb väiksed lihtsad inimesed elama. Ja sellega muutub ükskõik kui ebausutav maailm tõeliseks.

Konkreetset raamatuga tuleb mul meelde veel nii palju kauneid noorusmälestusi, et puhke või heldimusest nutma. Leidsin selle saksakeelse väljaande “Die Mehrbegabten” suvel maalt pööningult. Sain selle umbes aastal 1996. Töötasin ajakirjas Mihkel ja olin suur ulmefänn. Enam-vähem kõik eestikeelne kraan oli ammuilma läbi loetud, inglise keelt ma siis veel ei lugenud ja vene keelt purssisin vaevu. Keel keeleks, internet oli olemas, aga eestlased sealtkaudu tellida ei saanud, sest kellelgi polnud krediitkaarti. Välismaal käidi veel harva. Aga meil oli illustraatoriks Thomas Scheileke, igavene lahe vend Hamburgist, ka suur koomiksi- ja ulmefänn. Temal oli Saksa kirjastuse Bastei Lübbe kataloog, millest ta vahepeal lugemist tellis. See lõi mul muidugi silme eest kirjuks, kataloogitäis ulmekirjandust. Lõpuks võtsin kaks Philip K. Dicki raamatut, selle ja kolme romaaniga kogumiku “Die Welten des Philip K. Dick”.

Mäletan, kuidas trollis nr 8 hakkasin Õismäel “Die Mehrbegabtenit” lugema ja kui Balti jaama jõudsin, sõitsin veel ühe peatuse, sest olin just jõudnud kohta, kus üks tegelane kutsus jumalat appi ja teine meenutas talle, et juba aastakümneid tagasi leiti avakosmosest jumala hiiglaslik surnukeha, nii et pole mõtetki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s