Veiko Belials inimesena meeldib mulle väga, kirjanikuna niiväga mitte. Nende teoste puhul, mida ma omal ajal tema sulest lugenud olen, oli mul kogu aeg olnud tunne, et ta jäljendab. Mitte ei plagieeri, vaid teeb eesti või oma versiooni mõnest üsna läbinämmutatud teemast. Peaaegu niisamuti, nagu koidulad eesti kirjanduse algusaastail saksa tekste ümber jutustasid. Tulemus on korralik, aga ikkagi (vist paratamatult) kehvem kui samal teemal varem kirjutanud eeskujudel.
Seepärast „Võtsin kogu maailma valguse“, kogu, mille ta kirjutas pärast pikemat pausi mõni aasta tagasi, kätte ettevaatusega ja pigem huvist näha, kuhu ta on liikunud, mitte tohutu lugemisnaudingu ootuses. Sain meeldiva üllatuse osaliseks. Kohati järgib ta küll endiselt liiga püüdlikult kaanoneid. Seetõttu näiteks küberpungi-lood lämbusid küberpungiatribuutika all, kuigi iseenesest olid täitsa korralikud lood. Siiski on kunstlikku pingutamist vähem. Seda ütleb ta ka eessõnas: kui ei ole puänti, siis ei ole või kui ei ole pikkust, siis tulebki leheküljena laast. Teeb nii, nagu tahab, mitte nagu kombeks on. Belialsi ülilühijutte, lehekülje-paari pikkuseid laaste, mis nagu ei jõuagi kuhugi, on kritiseeritud, aga mulle need täitsa meeldisid.
Avalugu „Liiga X“ oli liiga tihkelt vihjeid täis ja ei meenutanud seepärast ilukirjandust. Strossi „Palimpsestist“ inspireeritud „Kardinad“ on ajarändude teemaline mõtisklus, mis polnud kah kirjanduslikus mõttes suurem asi, aga pani lugeja fantaasia ajarändude teemal täistuuridel tööle.
Pikem lugu „Kogu maailma valgus“ oli kogumiku esimene pikem lugu ja esimene, mis kohe päriselt meeldis. Meeleolukas, sünge, põnev ja ootamatu lõpplahendusega. See portugali või hispaania släng häiris.
Nagu küberpungist, on eraldi tsükkel nõukogudelikust tuumapungist, kus kosmonaudid joovad tuumareaktori jahutusvedelikku ja viskavad reaktoriruumis leili. Nõukamüütide absurdivenitamine, kõik need vene mehed, kes ainult joovad, laulavad ja ropendavad, võib üsna tüütu olla, aga need Metsavanaga kahasse kirjutatud jutud mulle isegi meeldisid. Neis oli ehedat lusti.
Näidendi „Aeg on liigestest lahti“ lugemine oli minu jaoks vaev, aga see ei tähenda midagi, sest nii on mul millegipärast kõigi näidenditega. Dialoogi ma armastan, aga näidenditekst kõlab alati valesti.
„Janitšaride sõda“ on Belialsi tõlgendus „Iseseisvuspäevast“. See meeldis mulle rohkem kui film – isegi huvitav teemapüstitus oli sisse toodud -, aga paras pulp, mida üle ei loeks.
„Kohvi, söör?“ ja „Nokturn kahele kahvlile“ olid kindlasti kaks õnnestumist.
„Mees, kes päästis Maa“ – ei istu mulle need sõjaväelasi kiitvad lood, kus kirutakse pehmosid tsiviliste.
Kokkuvõtteks. Originaalsust siit ei tule ja mõni asi on jamps, aga õnneks on enamikus selle kogumiku juttudes piisavalt hea lugu sees ning on tekstides on tunda teatud kirjutamislusti, mis paneb need elama. Lisaväärtus on autori kommentaar iga jutu ees.
Kirjakoi 