“Asjade kukkumise hääl” sarnaneb kuidagi Ollikaise “Musta muinasjutuga” – lugesin ma neid vaheldumisi, “Musta muinasjuttu” lugesin bussis, oli hea õhuke kotti pista, sel nädalal tuli kuidagi palju sõita. “Asjade kukkumise häält” lugesin kodus ja vähemalt peategelased kippusid kuidagi nagu ühte sulama. Üllatavalt need kaks raamatut isegi lõpevad ühtemoodi – pildiga, kus peategelane jõuab tühja korterisse, kust naine ja laps on lahkunud.
Ollikainen ja Vásquez muide on ühevanused – sündinud 1973. aastal. Ja kuigi “Asjade kukkumise hääl” on väga ja väga konkreetselt Kolumbia, veel rohkem Bogotá romaan, ühe põlvkonna romaan, ja “Must muinasjutt” ei ole nii väga Soome romaan ja põlvkonna romaan ka mitte, peab neis olema midagi universaalset, et nad on tunnetuslikult nii sarnased. Isegi mitte ainult tunnetuslikult. Piisab, kui võtta pealkiri.
On raamatuid, kus pealkiri on lihtsalt pealkiri, nagu on romaane, kus see on üsna mõistetamatu nagu need loendamatud motod, milleta ei saa vist enam ükski kirjanik läbi. Harvem on romaane, kus pealkiri võtab tõepoolest kogu loo kokku ja annab sellele isegi lisamõõtme. “Must muinasjutt” ja “Asjade kukkumise hääl” on just sellised.
Asjade kukkumise hääle motiivi kasutab Vásquez nii mitu korda, et see ei ole pelk kujund. See on kokkuvõte. Kolmesõnaline ümberjutustus. Ühe põlvkonna maailm kui asjade kukkumise hääl, kõikide häälte ema – elude hävimise hääl kuristikku sööstmisel, hääl, mida tekitasid asjad lennu 965 Andidesse kukkumisel. Tõendusmaterjal, must kast, mida uurida, kuigi inimelu puhul ei saa sääraste tehnoloogiliste luksustega arvestada.
Kirjakoi 