“Surnute missaga” võrreldes nagu hoopis midagi muud. Või noh, mitte päris, aga… Igatahes – kui ma pärast “Surnute missat” mõtlesin, et ei loe rohkem Dexterit, siis pärast “Viimast bussi Woodstocki” – loen ikka küll.
Kuigi, ei saa salata – ka “Viimane buss Woodstocki” kipub sinna mõne keerulisemat ja puisemat sorti ristsõna kanti, aga “Surnute missaga” võrreldes ikkagi vähem, palju vähem, ja sedagi ainult lõpu poole.
Mis iseenesest on huvitav võte – lugeja lahendaks korraga nagu kahte mõistatust: mõrvalugu ja seda, kusmaal Morse selle lahendamisega omadega on. See pole lihtne, kohati teab ta Morse`ist rohkem, kohati vähem, nii et mine sa võta kinni… Üsna skisofreeniline olukord, ma ütleks.
Viimasega on kimpus ka Lewis, kelle ainus ülesanne nende kahe raamatu järgi näiksegi olevat mõistatada, mis Morse`i peas parasjagu toimub. Ja ega too seleta. Mis muudab Lewise kaunis üheplaaniliseks – ülemuse kehva iseloomu all kannatavaks seersandiks, kes pole rumal ega tark ega ka mitte eriti innukas. Noh, tal on naine, aga ega suurt muud me tast teada saa. Morse ise on tunduvalt selgem karakter, kui ta “Surnute missas” oli – mis on hea.
PS Oxfordi õhustik on ka täiesti olemas.
Kirjakoi 