Roy Jacobsen “Valge laam”

jacobsenÕieti ei peakski “Valge laama” kohta midagi eraldi ütlema. See on “Nähtamatute” järg, nii olemuslik, et tegelikult võiks need kaks romaani vabalt olla ka ühtede kaante vahel.

Aeg on edasi läinud. On 1940ndad. Saar aga on sama, sama kitsi ja kaunis ja ohtlik, õhustik on sama, kus ta saakski teistmoodi olla, kui tuul ja vesi on samad, ikka tuleb korjata rannalt kajakamune ja pesadest hahasulgi, ikka tuleb võrke lasta, leiba küpsetada ja mannergute kaupa rabarberimoosi keeta ja talviti lähevad mehed Lofootidele. Kui minejaid on.

Inimesed on samad niisamuti, elavad ja surnud. Lihtsalt ühest raamatust on saanud kuidagi märkamatult teine.

Kuskil on puhkenud sõda, saart puudutab see riivamisi, aga sama tugevasti kui iga-aastased talvetormid, kuigi on sama hoomamatu nagu kõik, mis jõuab saarele üle vee.

Niisamuti nagu sõda (või torm) algas, ta ka lõpeb, aga see on vaid lühike hingetõmbeaeg, sest iga järgmine torm on alati esimene.

“Ingrid näeb seda kõike, ise poolunine, näeb, et esimene talvetorm on teel.”

PS Väga ilus ja tõsine raamat.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s