Rein Põdra “Äiatar” koosneb viiest omavahel õigupoolest mitteseotud loost, mida lahutab aeg ja ühendab teema – naine ja seks.
Esimene toimub muinasajal ja selle peategelane on mälukaotuse üle elanud neitsi Ebe, keda võtab rännakul aidata veidi vanem naine Häbä. No see on vaat et Eesti “Võitlus tule pärast”. Metshobused, magajate hõim, röövlikoobas ja metsatulekahju. Teine toimub keskajal ja räägib ravitsejast ja tulevikku ette nägevast Manast, kes poputab üles viga saanud timuka, kes talle poolvägisi lapse teeb. Kolmas, kõige nõrgem, on noorest hoorast Tinest, kes karjakaupa saksu teenindab, aga lõpuks armub. Neljanda peategelane Melly elab meeste abil Teise Maailmasõja ajal alguses Eestis ja lõpuks Saksamaal. See oli lihtsalt huvitav lugu.
Tutvustus ütleb, et raamat on ülemlaul Naisele. Ju ta siis on. Mind selline teema kirjanduses ei koti, ma ei mõistnud, mis on kirjaniku sõnum, aga ega see mind väga lugemisel ei seganud ka. Põder meeldib mulle hoopis muu poolest. Mulle istub tema stiil. Ta oskab luua hõllanduslikke, aga samal ajal ehtsaid maailmu. Tal on hea sõnavara. Ja ta lood ise meeldivad mulle – lähevad ikka ootamatus suunas, mitte nii, et juba esimeselt leheküljelt on selge, mis edasi saab ja kuidas lõpeb. Ainult tegelaste kujutamisel ei hiilga ta erilise sügavusega. Nad lihtsalt teevad asju või need juhtuvad nendega. Aga võib-olla ongi see hea.
Kirjakoi 