Indrek Hargla “Merivälja”

harglamerivalja 2017 sügisel jooksis telerist põnevussari “Merivälja”, mille stsenarist Indrek Hargla ka romaaniks kirjutas. Nägin sarjast vaid üksikuid juhuslikke lõike, aga need jätsid väga juustuse mulje. Kuuldavasti pidi raamat parem olema. Vist ongi, aga ikka ei kuulu see Hargla paremikku.

Olen 1975. aastal sündinud poiss, 1980ndatel seega paras jõmpsikas, aga isegi mina mäletan Merivälja ufo kuulujutte. Lehed sellest ei kirjutanud, aga täiskasvanud rääkisid sellest oma seltskondlikel koosviibimistel ja küllap ka koolivennad koolis. Siis Eesti iseseisvus, elu läks ilma ufodetagi põnevaks ja 1997. aastaks oli mul sellest teemast ikka jummala pohh.

Hargla romaan just sel aastal toimub ja paistab, et ufo-mõistatus oli ka ülejäänud Eesti jaoks selleks ajaks oma aktuaalsuse kaotanud. Merivälja inimeste elu mõjutas seel aga edasi.

Lugu hakkab hargnema Elva neiu Karini silme läbi, kes on Meriväljale palgatud ilmatuma raha eest üht halvatud ja kõnevõimeta vanameest hooldama. Varsti tunneme 8-9 Merivälja inimest, kellel igaühel on koledad saladused hingel ja keda ahistab ühtmoodi üks anonüümne väljapressija.

Hargla paneb doominokivid ilusasti kukkuma, inimesed on sunnitud tegutsema ja asjad hakkavad juhtuma. Juba üsna algusest paistab, et kui õnnestub leida väljapressija, saab selgeks ka Merivälja ufo lugu.

Kõlab isegi hästi, aga minu arust on Hargla kirjutanud Merivälja vales helistikus. Mina tahaks, et selline põnevuslugu-müsteerium paneks mind küüsi närima, nagu pani “Alpimaja”, aga see oli rohkem nagu “Lugu lendavate taldrikutega” 20 aastat hiljem. Ilmselt panid päris hoolikalt kavandatud tegevustiku tõsiseltvõetavusele põntsu tegelased. Need on ülipüüdlikult kujutatud 1990ndate uue Eesti tüübid. Näiteks vanemas keskeas abielupaar Indrek ja Inga. Vene ajal oli Inga suhteliselt tuus tegelane, kes kogus varandust tänu töökohale kaubabaasis. Nüüd on Inga ilge tulehark ja Indrek mängusõltlane-tallaalune. Söövad õhtuti vorstikastet ja unistavad ufo-killu müümisest, et abikaasa maha jätta, Kuldsetele liivadele pageda ja seal mõne välismaalasega kokku elama hakata. Ainult et mõlemad on tõelised ohmud. Ülle abikaasat pankur Taavit ja tema kolleege on Indrek Hargla kujutanud nii mustvalgete nõme-yuppiedena, et see sobiks rohkem raamatu-Indreku puudulikuks arusaamaks. 

Tulemus on see, et tahtlikult või tahtmatult koomiliste tegelaste sekeldusi kõlbab lugeda küll, aga põnev eriti ei ole. Lõpplahendus oli ka mage.

One Comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s