Dimitri Verhulst “Kahju olnud asjadest”

verhulst“De helaasheid der dingen” pole vist päris see, mis “Kahju olnud asjadest”, aga peaaegu, üsna peaaegu.

Millegipärast meenutab see “Asjade kukkumise häält” – midagi ladina-ameerikalikku on selles, ja mitte ainult pealkirjas, loos endas samamoodi.

See mingi peaagu tabamatu nüanss, mille autor on kinni püüdnud, et saaks jutustada oma loo. See jutustamise viis. Või siis viis asju näha, aga eks see olegi üks ja seesama – ei saa ju rääkida sellest, mida ei näe, ja ei saa rääkida teisiti, kui näed. Vähemalt mitte külast, mille kartograafid on unustanud, kus kasvatatakse kirjatuvisid ja sajab alati vihma, külast, kus jumal loob päevad ja need venitatakse õhtusse, üks teise järel.

“Kahju olnud asjadest” ei ole mingi ilus lugu, aga ometi on. Ja mingil kummalisel kombel kätkeb see endas kogu lugude jutustamise mõtet üldse. Ta on ühtaegu lugu ja jutustamise mõtte kvintessents. Ladina-ameeriklastele on see omane, eurooplastele üldiselt mitte, aga palun väga, siin see on:

“Alles siis, kui mälestus on kuhtunud, saabub surm lõplikult, lagunemine algab hetkel, mil inimesed on lakanud meid unes nägemast.”

Eks ole ju lood (ja raamatudki) üks unede nägemise viis.

PS Tõlge on suurepärane.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s