Lois McMaster Bujold “Kodune sõda”

Ulmefännide hulgas pole Miles Vorkosigani raamatuid mõtet tutvustada, aga mul on tunne, et see tegelane võiks endale tänuliku lugeja leida ka väljaspoolt seda ringi, seepärast paar lauset sarjast. Vorkosiganide saaga on puhastverd kosmoseooper, paljuski sarnane neile, mida kirjutati eelmise sajandi alguses. Aadlikud ja kaunid daamid, mõõgad ja mantlid, seiklused ja kosmoselahingud. Ainult et kui originaal-kosmoseoopereid (näiteks klassikaline Lensmani sari) on valus lugeda, sest nad on nii ajale jalgu jäänud ja algelised, siis Milesi lugusid loen suure lustiga. Muidugi on neil lihtsam värske olla, sest Bujold hakkas neid kirjutama 1990ndatel.

Sarja peategelane on äbarik, et mitte öelda värdjas Miles Vorkosigan, väga auväärse ja mõjuka Barrayari aadlisuguvõsa pärija. See on omaette pikk lugu, miks ta on selline nagu on, aga Barrayaril on äbarikud üldiselt imikuna tapetud. Selle, mis Milesil välimuselt ja füüsiselt puudu on, teeb ta kuhjaga tagasi oma isikliku sarmi, pealehakkamise ka nupukusega. Bujoldi maailmas on paras hulk planeet-riike, mis erinevad nii riigikorra kui ka tsiviliseerituse poolest. Liikumine nende vahel käib ussiaukude kaudu. Sõjad planeetide vahel pole haruldased. Barrayar on paljude teistega võrreldes kivistunud kastiühiskond, mida juhib aadelkond. Tõsi, Milesi üks vanaema on liberaalse Beeta koloonia kodanik.

Vorkosigani sarjas ei ole põrutavaid teadusliku fantastika ideid, aga see mingi elujaatav ja pidurdamatu optimistlik kihk, mida Miles kannab, muudab terved selle sarja raamatud hoogsaks ja toredaks.

Eriti vähe on ulmet mullu eesti keeles ilmunud “Koduses sõjas”. Seda tuleks määratleda mitte kosmoseooperi, vaid seebiooperi või tegelikult lihtsalt operetina. Sõjaväest erru läinud umbes 30aastane Miles valmistab ette keisri pulmi ja heidab ise pilku noorele kaunile lesele. Miles ei oleks Miles, kui ta ainult õhkaks ja ootaks ametliku leinaaja lõppu. Ta ei suuda vastu panna soovile Jekaterin Vorsoissoni ümber võrku punuma hakata. Muidugi läheb kõik valesti ja sellest sünnib midagi õiget. Armastust ja takistusi armastuse teel on selles raamatus veel mitme noorpaari jagu. Naljaka kõrvalliinina on Milesi mõrtsukaks loodud kloonvend seadnud suguvõsa majapidamises sisse laboratooriumi, kus hull teadlane töötab välja putukaid, mis seedivad kõike ja mille okse on väga kõrge toiteväärtusega.

See ongi Bujold. Ta kirjutab 500 lehekülge lugu, mis pole vormilt nagu enamat tühisest suhtekomöödiast, aga millegipärast ahmin ma selle lõpuni. Ja romaan nomineeritakse nii Hugole kui ka Nebulale.