Nancy Huston “Ingli märk”

“Me liigume läbi elu pentsikult hüpeldes, üks jalg meie endi väikeses eluloos ja teine sajandi ajaloos.”

Kummaline raamat.

Näiliselt lihtsa (ja mis seal salata, isegi banaalse) armukolmnurgaga (sellesse ei maksa nii väga kinni jääda, eks ole) võtab autor kokku 20. sajandi teise poole, Teise maailmasõja, natsi-Saksamaa, juutide hävitamise, Ungari, Alžeeria sõja, ja isegi rohkem, etteulatuvalt, sest mingit lootust ta meile ei anna.

Miks siis muidu alustab ta allusiooniga:

“Oh olge minu Dante ja mina olen teie Vergilius! Andke mulle käsi, andke mulle oma käsi, ärge kartke, ma ei jäta teid selles aeglases spiraalses laskumises aina allapoole…”

Ja lõpetab oma loo:

“Kas see on lõpp? Oh ei! Ma kinnitan teile, et ei ole. Tehke ainult silmad lahti: kõikjal teie ümber see jätkub.”

On see nii sellepärast, et me unustame?

“Me unustame, teate ju küll, me unustame… Ei juhtunud ju midagi, kas pole? Või siis õige natuke… ja väga ammu…”

Pärast Alžeeria iseseisvusmarssi 1961. aasta 17. oktoobril on 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse Pariisi eeslinnad täis prantslasi, alžeerlaste lapsi ja lapselapsi, kes mässavad selle vastu, et neil ei ole tulevikku ega isegi mitte olevikku.

“Pariis on Pariis, oma ilus ja luksusejanus häbematum kui kunagi varem.”

Kõik jätkub, too aeglane spiraalne laskumine. Täna, 20. märtsil 2021 blokeerisid koroonapiirangute vastsed Tallinnas liikluse.

“Me liigume läbi elu pentsikult hüpeldes, üks jalg meie endi väikeses eluloos ja teine sajandi ajaloos.”

Ja me ei õpi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s