“Kõige alguses lõi Jumal maailma katkimurtud kirjatähest.”
Kas pole intrigeeriv?
Juba see oleks, kui “alguses oli sõna” tähendaks öeldud sõna asemel kirjutatud sõna, aga see, et alguses oli täht ja veel katkimurtud täht, on veel intrigeerivam.
Lugu ise on täpselt see, mida pealkiri lubab: ühe raamatu otsimise teekond.
Kusagil Prantsusmaa-Hispaania piiril mägedes peaks kloostri varemeisse olema peidetud raamat suure algustähega, raamatute raamat, milles kätketud tarkus võib muuta maailma.
1685. aastal suundub raamatute raamatut otsima veider seltskond: alkeemiast võlutud markii, pankur, kurtisaan, tumm orb Gauche ja kollane koer. Sihile nad ei jõua. Või kuidas võtta. Võib-olla jõavad.
Võiks arvata, et 1993. aastal ilmunud debüütromaan tekitab pisikese pettumuse. Nobeli preemiast lahutab seda 25 aastat ja eks nende debüütidega on nagu on. Tokarczuki puhul see siiski ei kehti. “Ühe Raamatu otsijate teekond” on ehk hajusam ja ebakindlam, aga seda ei pea võtma pisimagi mööndusega, et debüüt.
Piirid paeluvad autorit juba siis – maakaardile veetuna, aga ka ärkveloleku ja unede vahelises mädasoos.
Juhused ei ole juhused, liblika tiivalöök muudab maailma, kõik on kõigega seotud.
“Gauche on selles jutustuses juhuslik tegelane. Miski ei osutanud sellele, et temagi läheb sellele teekonnale. Teda ei olnud plaanis.”
Aga võib-olla ikka oli, mingis suuremas plaanis, sest just tumm Gauche võtab sõnu äärmiselt tõsiselt.
“Ta võttis sõnu väga tõsiselt ja tõelise austusega, justkui oleksid need olnud sama tegelikud kui asjad. /…/ Tundes sõna, tunned asja. Lausudes sõna, on sul võim asja üle. Kui seod sõna teiste sõnadega, siis tekivad sellest asjade süsteemid, tekib maailm. Kasutades õigeid sõnu, värvides neid tunnetega, toonitades meeleoludega, andes neile tähendusi, kõla, muusikat – vormub kõik, mis eksisteerib. Gauche`i suurimaks unistuseks oli öelda kunagi “ma olen Gauche” ja sel kombel tõsta end määratlematuse kuristikust.”
Tokarczuk tabab juba “Ühe Raamatu otsijate teekonnas” mingil moel maailma kude, kirjeldades seda ühel võimalikul viisil ma ei tea mitmest. Sajast? Tuhandest? Miljonist?
Tumm Gauche, kelle jaoks sõnad on maailmas kõige tähtsamad, leiab küll raamatu, aga ei oska seda lugeda. Markii sureb, raamatute raamatut leidmata. Aga Gauche õpib ütlema “ma olen Gauche” ja markii näeb maailma kude.
“Ta oli üksainus täht, ei olnud tähtis, milline, see ei läinud talle korda, tema rõõm tulvas mõistmisest, et tal on tähendus, et ilma temata oleks sõna, mida ta koos teiste tähtedega moodustas, vigane. Võib-olla oli ta koma, tavaline punkt, mis lõpetab pöördumatult lause, võib-olla iseendasse sulgunud “o” või sügavusse küünitav igrek, võib-olla lihtsalt sõnadevaheline tühi ruum, ilma milleta sõnade tähendus sulaks kokku või seguneks. Ta vaatas rahulikult sirget ja selget silmapiiri, mille moodustas ilmatusuure valge lehe serv, vaatas tuhandeid kirjatähti ühtlastes ridades, mis ulatusid lõpmatusse.”
Väitega, et Gauche ei ole kogu selles loos tähtis isik, nii nagu ka kõik teised seal ilmuvad isikud, kinnitab autor vastupidist. Väites, et tegelikult ei ole ka lugu ise tähtis, kuna ettekavatsetud siht jäi saavutamata, kaotab selleni viiv tee tähenduse, ütleb ta, et tegelikult on teekond ainumas asi ilmas, millel on mõte sees.
“Ühe Raamatu otsijate teekond” on hümn kirjasõnale, püüdele jõuda täiuseni, leida Raamat. Kõik ülejäänud maailma raamatud on otsitava peegeldused.
Püüd katkimurtud kirjatähest taas maailm luua on ainus võimalus. Teist ei ole.
Täius iseenesest muidugi on võimatu. Või hävitav.
“Raamat lebab endiselt seal, kuhu jättis selle Gauche. Alati võib juhtuda, et keegi lõpuks leiab selle ja toob maailma – ning siis ei ole inimestel enam kindlasti midagi kirja panna.”
PS Kogu selle segase jutu mõte on, et loetagu.
Kirjakoi 