Norrbotteni lään, Rootsi Lapimaa, Stenträsk. Triloogia kolmas osa.
“Polaarjoon” on esimene, selle järgi ka triloogia nimi, ja “Soo” teine.
Seekord siis 1960. ja 1980. aastad, näpuotsaga viiekümnendaid. Ja eelaega, mil vesi voolas nii nagu aegade algusest peale ja sisse seadsid end esimesed uusasunikud.
Vana vimm, lahendamata seifirööv ja marjulise (tegelikult küll munavarga) leitud rabalaip, millest arvatakse, et see on Wiking Stormbergi abikaasa Helena, kes uppus aastakümneid tagasi laukasse ja kelle surnukeha ei ole leitud.
Mida ta olla ei saa, see sai juba “Soos” selgeks.
Munavaras oli väga lõbus seik, aga see selleks.
Esimene kolmandik ei saa kuidagi vedama, aga siis sai ja täitsa oli. Lõpuni välja.
No võib-olla mitte päris lõpuni.
Rohkem pere- ja kohalugu kui krimka. Ega vist olekski imelik, kui “Tormimägi” ilmunuks hoopis Eesti Raamatu igati soliidses Põhjamaade romaani sarjas, mitte Pegasuse pehmekaanelisena.
Eks need piirid kuidagi hägustu. Piiripealset värki leidub Põhjamaade romaani sarjas ka.
Nii et jäägem siiski “Tormimäe” kui krimka juurde. “Polaarjoont” NÄKK soovitab, “Sood” mitte.
“Tormimäel” on lootust, aga enne peab Riina selle läbi lugema.
Kirjakoi 