Liza Marklund “Tormimägi”

Norrbotteni lään, Rootsi Lapimaa, Stenträsk. Triloogia kolmas osa.

“Polaarjoon” on esimene, selle järgi ka triloogia nimi, ja “Soo” teine.

Seekord siis 1960. ja 1980. aastad, näpuotsaga viiekümnendaid. Ja eelaega, mil vesi voolas nii nagu aegade algusest peale ja sisse seadsid end esimesed uusasunikud.

Vana vimm, lahendamata seifirööv ja marjulise (tegelikult küll munavarga) leitud rabalaip, millest arvatakse, et see on Wiking Stormbergi abikaasa Helena, kes uppus aastakümneid tagasi laukasse ja kelle surnukeha ei ole leitud.

Mida ta olla ei saa, see sai juba “Soos” selgeks.

Munavaras oli väga lõbus seik, aga see selleks.

Esimene kolmandik ei saa kuidagi vedama, aga siis sai ja täitsa oli. Lõpuni välja.

No võib-olla mitte päris lõpuni.

Rohkem pere- ja kohalugu kui krimka. Ega vist olekski imelik, kui “Tormimägi” ilmunuks hoopis Eesti Raamatu igati soliidses Põhjamaade romaani sarjas, mitte Pegasuse pehmekaanelisena.

Eks need piirid kuidagi hägustu. Piiripealset värki leidub Põhjamaade romaani sarjas ka.

Nii et jäägem siiski “Tormimäe” kui krimka juurde. “Polaarjoont” NÄKK soovitab, “Sood” mitte.

“Tormimäel” on lootust, aga enne peab Riina selle läbi lugema.

Liza Marklund “Soo”

“Soo” on natuke nagu “Polaarjoone” järg.

Ses mõttes, et paar-kolm tegelast on samad. Mis tekitas muidugi korraliku paanika.

Meelde tuletada, kes need tüdrukud seal Polaarjoone raamatuklubis kõik käisid ja kas “Soo” Helena ka või kuidasviisi see kõik ikkagi seotud on.

Noh, tegelikult ei olegi, kui paar tegelast ja miljöö maha arvata.

Mis omakorda tuletas meelde, et “Polaarjoon” oli hää raamat.

“Soo” mitte nii eriti.

Kuigi NÄKK arutles, et võib-olla võiks siiski soovitada. Loo mõttes või nii.

Kui kõik need Põhjamaade krimkad ritta panna, siis “Soo” ikkagi eristub. Ja läheb kohe käima.

Ei mingit vaevalist hakatust.

Aga siis kuidagi peetub. On kaks lugu ja mitte kumbki ei sunni lehti keerama. Lõpu poole, kui Helena ise hakkab oma lugu jutustama, läheb vähe paremaks, aga muidu… Nojah. On ka.

Liza Marklund “Polaarjoon”

Norrbotteni lään, Rootsi Lapimaa, Stenträsk, 1980. aasta kevad ja suvi.

Viis seitsme-kaheksateistkümneaastast tüdrukut – Birgitta, Susanne, Agneta, Carina, Sofia.

Augustis kaob Sofia jäljetult.

40 aastat hiljem, 2020. aasta detsembris, ühel aasta kõige lühematest, olematul päeval, kui päike on linnakese hüljanud ja valguse tulekut pole aimatagi, leitakse noore naise surnukeha, alasti ja ilma peata.

Politseijaoskond on, uurijad on, aga tagaplaanil. Kogu töö peab ära tegema lugeja ise. Selles mõttes, et nii ongi see autoril säetud. Peatükk peatüki järel saavad sõna kõik tüdrukud ja kõigil oleks justnagu motiiv Sofia tappa.

Ma ei tea, kas see oli samuti säetud, aga umbes kahesaja seitsmekümnendal leheküljel sain ma pihta, mis värk on. Plõks käis ära, et ah siis sedasi!

Ega viimased sadakond lehekülge igavamaks läinud, nii et hää lugu.

PS Polaarjoon on raamatuklubi.