30 ja peale vallaline USA ajakirjanik Mirjam avastab endas kogemata oskuse teatud sümboli abil kahe paralleelmaailma vahel rännata. Teine maailm on feodaalne ja meie omast üldiselt mitusada aastat arengust maas ning seal on ülikõval positsioonil Mirjami tegelik perekond, mille kõigil liikmetel on maailmadevahelise rändamise talent. Mirjami ema oli sealt kunagi meie maailma põgenenud. Nii perekond kui kogu aadelkond on üks ilge intriigide pesa ja Mirjam näeb kurja vaeva, et jääda ellu.
Teises osas avastab Mirjam kolmanda paralleelmaailma, kus sõidavad ringi auruautod ja lendavad tsepeliinid. Ta otsustab oma positsiooni tugevdada seal äri ajama hakates. Kolmandas võtab pere isepäise noore naise kõvemini pihtide vahele ja Mirjam peab hirmsasti pingutama, et pääseda korraldatyud abielust. Tegevusse lülitub ka tema endine poiss-sõber, Bostoni narkopolitseinik, kes Mirjami perekonna ülejooksiku abil saab paralleelmaailmast teada.
Olen kergelt pettunud. Charles Stross on hea ulmekirjanik ja “Accelerando” avaldas mulle vägagi muljet. Teiste asjade puhul ei ole mulle ehk teema või maailm niiväga meeldinud, aga Strossis see mind kahtlema ei ole pannud. See sari millegipärast ei tööta. Ma ei saa isegi aru, miks. Põhimõtteliselt teeb ta ju siin Želažnit ja kloonib selle Amberi maailma. Aga kui Amberi printside lugusid olen ma lugenud hinge kinni pidades ja vahepeal lihtsalt imetledes, siis vürtskaupmeeste puhul oli mul enamasti igav. Ei ole halb, aga selline, mida lugedes tabad end lehekülgi sirvimast, et palju veel peatüki lõpuni on jäänud. Arvasin ka, et tegemist on triloogiaga, aga nüüd leidsin, et osasid on terve posu veel. Mina neid lugeda ei viitsi.
Kirjakoi 