Jim Butcher “Cold Days” (The Dresden Files 14)

Harry Dresden on võlur-detektiiv tänapäeva Chicagos. Rahaliselt mitte eriti edukas sümpaatne kutt, kes saab kuidagi hakkama. Teda teavad ka eestlased päris hästi, olgu siis telesarja järgi või eesti keeles ilmunud Dresdeni toimikute esimeste romaanide põhjal, mis paistavad olevat populaarsed (asja eest).

Olen ise mõnda sarja osa näinud ja esimese raamatu läbi lugenud. Meeldiv ajaviide, milles peategelane mässib ennast alati nii hullu jamasse üleloomuliku maailmaga, et lihtsalt ei usu, et sellest on võimalik puhtalt välja tulla. Krimkaosa on alati ka olemas.

Olude sunnil sattusin nüüd lugema aga sarja 14. raamatut ja küll oli ebameeldiv tunne. Nagu oleks pärast paari esimest “üks koll loos” X-Filesi hooaega pandud teleka ette ja sunnitud läbi vaatama sarja viimased hooajad, kus normaaltegevust enam ei toimu ja kõik on mingi aastate jooksul välja kujunenud sisepiirimäng, millest pühendamatu midagi aru ei saa.

Dresden on vist surnud ja kurja talvekuninganna rüütel. Ega ta isegi aru saa, mis asi ta on. Teda jälitab kari väikest rahvast (kes ei ole mulle ei urban-fantasys ega üldse kunagi põnev tundunud) ja tema võitlused nendega on samuti igavad. Poole pealt hakkavad küll võimatud uued intriigid uuesti üles kerima ja on hirmus põnev, kuidas ta need lahendada kavatseb ja kes nende taga on. Selles mõttes vedas välja küll. Aga tuleks ikka rahulikult enam-vähem õiges järjekorras lugeda, mitte mõelda, et krimka on krimka, vahet pole.