“Kohvikus polnud konditsioneeri. See oli avatud 1874. aastal, rohkem kui sada nelikümmend aastat tagasi. /…/ Üldise teadmise kohaselt ilmus esimene moodne kohvik Jaapanisse 1888. aastal – tervelt neliteist aastat hiljem.”
Kohvikud on toredad. Nad on peaagu nagu hotellid oma salauste, nurgatubade ja tundega, et kõik on võimalik. Ühesõnaga linn kõige paremas mõttes, selline linn, kus on piisavalt kivisillutist, hotelle ja kohvikuid. Ma pean silmas selliseid iseloomuga kohvikuid, mis peidavad end kuskil kitsas ja käänulises, inimestest peaaegu hüljatud kõrvaltänavas, tillukesed, alati jahedad ja kuidagimoodi tõrksad.
Sellistes võib juhtuda mida iganes ja koos kohviga pakutakse sulle… näiteks võimalust rännata minevikku.
Kui sa saaksid minna minevikku, siis kellega sa seal kohtuksid?
Juba see küsimus motona äratab mõtete müriaadi ja lugeja viivitab. Sest enne loosse süüvimist võiks see asi ju iseenda jaoks selge olla. Et kui tõepoolest oleks selline kohvik ja sa selle üles leiaksid, kas…
Näidendi põhjal kirjutatud romaan ise pakub terve hulga krüptilisi dialooge, mis ei jää põrmugi alla “Kaladele ja draakonitele” (Undinė Radzevičiūtė) ning sunnivad ikka ja jälle tekstis tagasi pöörduma.
Muidugi pakub see ka vastuse küsimusele, miks peaks keegi tahtma ette võtta retke minevikku tingimusel, et olevikku see ei muuda. Niisiis ei ole mõtet minna lootuses midagi klaarida. Tagasi tuleb jõuda enne, kui kohv jahtub, seega aega napib. Ja kaks korda minna ei saa.
Igatahes väga intrigeeriv idee.
PS Olgu selle ajarännuga, kuidas on, aga kohvikusse tahaks sisse astuda küll, kui selline aegade ülene oleks – kohvik nimega Funiculi Funicula.
Kohvik justnagu funikulöör.
Kirjakoi 