Kui ilmtingimata võrrelda, siis oli “Kirikakarde” ehk Fredrika Bergmani teise osa lugu õige vähe kehvem kui esimese ehk “Tuhkatriinude” oma. Nii juuksekarva jagu. Aga see pole üldse tähtis. Ja eks see ole maitse küsimus ka. Kellele psühhopaat, kellele Iraagi põgenikud.
Lehti keerama sundis ometi, nii et ei raatsi käest panna, uurijate isikliku elu keerud sinna vahele.
Fredrika Bergmani sari on justnagu ämblikuvõrk. Või õieti mitu võrku. Võrkude sasipundar, mille autor imetlusväärse süsteemsusega lõpuks viimase niidini lahti harutab. Jättes mõne niidi ka tuleva osa jaoks.
“Kirikakardes” jäi neid niite üksjagu. Nii et tuleb edasi lugeda. Kui kunagi tõlgivad.
Kirjakoi 