Katrin Pautsi „Minu Muhumaa” on vastuoluline teos – seostab esmapilgul seostamatut ja paneb mõtlema asjade üle, mille üle ei ole mõelnud.
Kui olin raamatu läbi lugenud, siis vaatasin internetist, mida on selle kohta kirjutatud. Ja tõepoolest – muhulased said Pautsi peale pahaseks.
Arvajad leidsid, et Pautsil on oma ja hoopis teistsugune Muhu. Pautsi Muhumaad ei olnud keegi kohanud. Leebemad kiitsid kirjaniku osavat sulge ja soovisid jõudu muhulaste kiusu kiuste hakkama saada. Sest jah – Pautsi Muhu on saar, mis teda omaks ei võtnud, sest ta pole „õige” muhulane. “Minu Muhumaa” on libahundi ja väljatõugatu lugu, aga nagu autor ise on öelnud – kunagi ei tea, kes meie lood kord üles kirjutab, võõraks arvatu või oma. Kohutav risk. Vaesed muhulased.
Olgu kohe öeldud, et mina ei ole muhulane. Ometi lugesin ma seda raamatut muhulasena. Minu Muhu on teistsugune – helekollane ja valge, roositud pättide Muhu. Pautsi raamatu järgi on just see see „õige” – mõnekümne meetri kaugusel merest, ridaküla, mille poolitab sammaldunud kiviaedade ja helekollaseks värvitud majadega palistatud tee, postitalu peale selle ja saare lõunapoolne ots. Olgu, kõik need majad ei pruukinud olla helekollased, aga valgust oli seal palju rohkem kui kusagil mujal. Tegelikult ei ole mitte kusagil nii palju valgust olnud. Võibolla ainult Nõmmel.
Seda, et „kõige õigemad” muhulased elavad lõuna pool ja postitalu annab ekstra erilise staatuse, lugesin „Minu Muhumaast” – mul polnud sellest aimugi, sest nagu öeldud, ei ole ma muhulane. Muhulased olid mu emapoolsed vanavanemad ja vanaema õdede Muhu on see, mida ma võiksin omaks pidada. Muidugi jooksin ma lapsena ringi roositud pättides – kui ühed ära kulusid, toodi Muhu tädide käest uued. Neid oli viis, tädisid, ma mõtlen, neli elas vanapiigadena oma sünni- (ja postitalus), küla viimases majas enne merd. Viies oli küla teise serva (või oli see juba teine küla, kes teab) mehele läinud. Kuues – mu vanaema – läks mehele mandrile, aga mitte mandrimehele, ui jessuke, ei! Ikka muhulasele, kes oli Vabadussõjas käimise eest maad saanud. Õnnetuseks asus see maa mandril.
See kõik ehk seletab kuidagi paradoksi, miks ma mittemuhulasena lugesin „Minu Muhumaad” nagu muhulane, ja mitte ainult – ma lugesin seda nagu too „õige” muhulane, kes on Pautsi ja tema ema ja vendade elu saarel kibedaks teinud.
Ja mis veel imelikum – kusagil alateadvuse kõige alumises kihis mõistan ma neid mehhanisme, mis tõrjumise käivitavad. Ärgu lugeja nüüd valesti aru saagu – mõista ja heaks kiita on kaks täiesti eri asja. Mina lihtsalt mõistan. Saan aru. Selle olematu miskiga, mille järgi oleks ma justnagu rohkem (ja õigem) muhulane kui Pauts.
Nagu ütles ükskord mu onutütar: „Eks meitel ole see Muhu jonn sees.” Äi ta pole mette rohkem muhulane kui ma, aga need olid kibedad sõnad. Ma pole teda küll õieti näinud, seda Muhu sünkmusta poolt, kui, siis ehk silmanurgast, aga ma tean, et ta on olemas.
Üks arvustaja imestas, miks Pauts või ta ema – kui neil oli seal nii paha olla – siis Muhust ära ei läinud. Aga Muhu ei lase ju lahti! Pautsil on mingi imeväega õnnestunud tabada Muhu kangust ja müütilisust. See saar on ju iseendast tükk maad suurem. Muhu on nagu von Glehi aegne Nõmme oma müütiliste veidrike, fantastide ja legendidega, mille märke võib sealt leida (või vähemalt katsuda otsida) tänini.
Muhu on isegi kangem kui Nõmme ja kõik Tallinna suurkoolid kokku. Riigi kunsttööstuskoolis oma ainukese poja skulptoriks ja hiljem professoriks koolitanud vanatädi, minu vanaisa õde, elas suurema aja elust Nõmmel, kuhu toosama poeg talle lõpuks majagi ehitas, aga muhulaseks jäi ta surmani. Muhulaseks jäi ka professor ise, istus emeeritusena Wiiralti kohvikus, Muhu kampsun seljas, ja kirjutas Muhu Matsi nime all luuletusi.
Jah, Pautsi Muhu on üks hoopis üks teistsugune Muhu, aga ometi mingil paradoksaalsel moel täpselt seesama. Ma tunnen ta ära. Nagu öeldud, on see vastuoluline raamat. Peale selle silmatorkavalt hästi kirjutatud.
Kirjakoi 