John W. Campbell jr “Who Goes There?”

who-goes-there-filmed-as-the-thing Antarktika uurimisjaama teadlased on leidnud jääst 2 miljonit aastat seal oodanud kosmosesõiduki ja olendi. Sõiduk upub koos jääkamakaga, aga olendi otsustavad teadlased uurimise eesmärgil üles sulatada. Sellele eelnevad küll pikad vaidlused, aga uudishimu saab võitu. Pole raske arvata, et õigus oli neil, kes kartsid.

Ma ei ole ühtegi filmiversiooni – neist vähemalt teine, 1982. aasta “The Thing” on kultuslik – näinud ja ei oska hinnata, kui palju need selle 1938. aasta lühiromaaniga kattuvad, aga raamat on tõesti hea. Jube põnev. Juba üsna alguses, aga ka mitu korda hiljem paistis, et inimeste olukord on lootusetu, aga kuni viimase leheküljeni jäi lahtiseks, kes peale jääb.

Väga palju hirmutunnet andis juurde, et olend oli enamuse ajast sisuliselt nähtamatu. Ja kindlasti ka see, et inimesed ei olnud päris idioodid. Enamasti kipuvad õudukates ohtu sattuvad tegelased järsku hakkama käituma nagu kolmeaastased ning duell muutub puhtalt füüsiliseks. Siin aga tegi asja õõvastavaks just see, kuidas teadlased oma täiesti pädevate arutlustega jõudsid hirmsatele arusaamadele oma vastase tugevusest ja põnevaks, kuidas nad ajusid pingutades temast jagu saada üritasid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s