Tõnu Õnnepalu “Siinpool vaikust”

Millegipärast tekib küsimus, kas need “Ööülikooli” vestlused ei pidanuks raadiosse jääma. Seda enam, et raadiost on seal palju juttu, sellest ka, kuidas ta ikkagi määrab päevarütmi, kuigi ei peaks seda tegema, sest kõike saab järele kuulata.

Nüüd siis ka järele lugeda.

Raamat ka ei määra päevarütmi, paned käest ära ja loed pärastpoole edasi. Aga raadio ikkagi määrab. Nii et midagi justkui läheks kaduma, just see tunne, et “Ööülikool” hakkas pihta ja nüüd tuleb teda kuulata. Ei saa käest ära panna.

Samas on ikka hea ka, et nad kaante vahel on, et saab aeg-ajalt võtta ja neid lugeda, olgu või mõne lehekülje kaupa. Raadio on nagunii kogu aeg seal kõrval, üleskirjutus on selline raadiolik, ei ole kultiveeritud.

Mõni tsitaat ka. Hirmust ja märtsikuust.

“Sest võib-olla, kui armastus kasvab vaksa võrra suuremaks kui kartus, pääseme me minema.”

“Eks see märts ka, jah… Eks ta mõnes mõttes on ikkagi aasta kõige koledam kuu. Või mis “mõnes mõttes” – ta ongi aasta kõige koledam kuu. November ja detsember – need on ikka lapsukesed selle kõrval.”

Olga Tokarczuk “Kaotatud hing”

“Kui keegi oskaks meid ülalt vaadata, näeks ta, et maailm on täis rutus jooksvaid, higiseid ja väga väsinud inimesi ning nende hiljaks jäänud, kaotsi läinud hingi…”

“Oli kord üks inimene, kes töötas väga palju ja väga kiiresti ning oli oma hinge juba ammu kusagile kaugele maha jätnud. Hingeta elada oli isegi hea – ta magas, sõi, töötas, juhtis autot ja mängis lausa tennist. Ent vahel tundus talle, et tema ümber on kõik tasapindseks muutunud, justkui liiguks ta mööda lauget matemaatikavihiku lehte, lehte, mida katavad võrdsed ja kõikjale ulatuvad ruudud.”

Muidugi on see kõik trükitud laugele matemaatikavihiku lehele, mida katavad võrdsed ja kõikjale ulatuvad ruudud.

Õieti polegi see ainult Tokarczuk, see on Tokarczuk ja Joanna Concejo: illustreeritud muinasjuturaamat täiskasvanutele.

Aeglaselt lugemiseks, väga aeglaselt, Tokarczuk on üldse aeglane ja “Kaotatud hing” veel eriti. Ja et inimene ei oska aeglaselt lugeda, juba ammu enam ei oska, siis peab kunstnik kirjanikule appi tulema.

Aga miks siis inimene oma hinge ära kaotab?

“See juhtub sellepärast, et hingede liikumiskiirus on palju väiksem kui kehadel. /…/ Teil tuleb leida mingi oma koht, seal rahulikult maha istuda ja oma hinge oodata Tõenäoliselt on ta praegu seal, kus te viibisite kaks-kolm aastat tagasi. Ootamine võib seega veidi aega võtta.”

Lõpuks jõuab hing järele: väsinud, räpane ja kriimuline.

Kui käekellad ja reisikohvrid aeda maha matta, siis tärkavad neist lilled, mis meenutavad kellukaid, ja idanevad kõrvitsad, millest toituda kõigil järgmistel rahulikel talvedel.

Samalt mõttelt tabasin “Siinpool vaikust” lugedes Tõnu Õnnepalu. Küll mitte käekellade ja reisikohvrite koha pealt, need on detailid, aga nii üleüldiselt:

“Ükskõik, et teated liiguvad kiiresti ja me ise liigume kiiresti – asjad meis liiguvad täpselt sama kiiresti, kui nad kogu aeg on liikunud. Tähendab, täpselt sama aeglaselt. Ja meie sees võtavad asjad aega ikkagi aastaid.”

Kas oli Õnnepalu Tokarczukki lugenud ja väljendas “Ööülikoolis” sama mõtet, see ei ole ju keelatud, või on kõik palju lihtsam. Või keerulisem, kuidas võtta. Et looja pole muud kui antenn.

Looming ongi kollektiivne, kui ta on looming. Ta oleks justkui individuaalne: üks inimene paneb kirja, aga mingis mõttes on ta seda kirja pannes nagu antenn või kirjutusmasin.

“Mida vähem on seal tema iset, seda parem võib-olla. Ideaal olekski olla selline kirjutusmasin.”

PS Vähemalt üks vormilt sama luksuslik raamat on veel: J. Randvere “Ruthi” andis aastal 2000 välja Keeleuuenduse Kirjastik A2. “Kadunud hinge” andis välja ERM koostöös Adam Mickiewiczi instituudiga.

Liza Marklund “Tormimägi”

Norrbotteni lään, Rootsi Lapimaa, Stenträsk. Triloogia kolmas osa.

“Polaarjoon” on esimene, selle järgi ka triloogia nimi, ja “Soo” teine.

Seekord siis 1960. ja 1980. aastad, näpuotsaga viiekümnendaid. Ja eelaega, mil vesi voolas nii nagu aegade algusest peale ja sisse seadsid end esimesed uusasunikud.

Vana vimm, lahendamata seifirööv ja marjulise (tegelikult küll munavarga) leitud rabalaip, millest arvatakse, et see on Wiking Stormbergi abikaasa Helena, kes uppus aastakümneid tagasi laukasse ja kelle surnukeha ei ole leitud.

Mida ta olla ei saa, see sai juba “Soos” selgeks.

Munavaras oli väga lõbus seik, aga see selleks.

Esimene kolmandik ei saa kuidagi vedama, aga siis sai ja täitsa oli. Lõpuni välja.

No võib-olla mitte päris lõpuni.

Rohkem pere- ja kohalugu kui krimka. Ega vist olekski imelik, kui “Tormimägi” ilmunuks hoopis Eesti Raamatu igati soliidses Põhjamaade romaani sarjas, mitte Pegasuse pehmekaanelisena.

Eks need piirid kuidagi hägustu. Piiripealset värki leidub Põhjamaade romaani sarjas ka.

Nii et jäägem siiski “Tormimäe” kui krimka juurde. “Polaarjoont” NÄKK soovitab, “Sood” mitte.

“Tormimäel” on lootust, aga enne peab Riina selle läbi lugema.