Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

“Kolmevaimukivi” on ulmekogumik, kinnitab kirjanik ise. Ulme olevat tema jaoks lai mõiste ja kõigi žanrite seas aukohal. Seda on kogumikust tunda.

***

“Mirabilia saladus” – lühiromaan totakast Ustavast, kelle isa on vägev pealik. Nooruk Ustav läheb oma orja Raatiga metsa seeni raiuma. Kohe läheb mölluks, sest noored satuvad pealt nägema, kuidas kamp röövleid ründab üht rüütlit ja üritab mehelt midagi välja pressida. Otsitavat ei leita ja surev rüütel jäetakse maha. Kuid rüütel jõuab enne surma eseme Ustavale edasi anda, see on metaaltoru, mida kutsutakse mikroks. Asju, mis mõõga ja maagia maailma ei sobi, on veel, näiteks bardide rokkivad väekandled ja ümber planeedi tiirutav kolakas Meistri Koda.

Kohe pärast kihluspidu punapäise Killega, keda Ustav peab nõmedaks tüdrukuks, saadetakse poiss koos orja ja vana targaga kuninga juurde, kaasas rüütli surnukeha ja mikro. Tähtis koht on ka põgenenud neiu Ylsvingil ja haldjate ulmesampo ketramise kodadel.

On seiklust, on armastust, on põnevust ja üllatavaid loo keerdkäike. Tegelased on meeldejäävad. Maailma jutustav peategelane on lihtne või isegi kohtlane nooruk ja tema maailmakirjeldusest tuleb raamatu huumor. Ja kokkuvõttes on see ulmekas, milles maailma saladus 120 leheküljel mingil määral lahti harutatakse.

Püüan meenutada, aga mul ei tule meelde ühtegi paremat Hargla teost. Mulle on teda lugeda kogu aeg meeldinud, aga tihti ei tule tal loo osadest kokku sellist tervikut, millega ma rahule jääks. Vot seekord tuli.

***

“Jõulujõud”. Väike, kurb ja ilus lugu, mis esimest korda ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu. Kujutan ette, et jõulunumbris.

***

Pikem tekst “Einsteini viimased sõnad”. Maailmas, kus sakslastel õnnestus kinni püüda landav taldrik ja UFOd tuhisesid avalikult taevas ning sekkusid ilmasõja käiku, said ulmekirjanikest teadlased. Iseenesest tore lugu, kuigi vaimustusest hüppama ka ei pannud. Ehk on natuke liiga pikk nende naljade peal püsimiseks, mida üks või teine meie maailma korüfee selles reaalsuses teeb. Plusspoolele läheb see, et ei tuiutatud lihtsalt niisama ringi, vaid oli ka mingi lõpp sel lool. Mida tihtipeale sedalaadi austusavaldus-lugudel ei ole.

***

“Tammõküla viljakuivati” ja “Kolmevaimukivi”. Mõlemad esindavad Eesti etnoõudust ja mängivad rahvapärimust. Tammõküla viljakuivatil lasub mingi needus, mis paistab kõik seal ööbivad inimesed tapvat või sandistavat. Kui asjatundja kuivatijama uurida võtab, tuleb välja jube lugu tegelaste lähiminevikust. See on küll auhinnatud ja hea lugu, aga mulle jäi isegi rohkem meelde “Kolmevaimukivi”. See on jutustatud rahvaluulekoguja suu läbi. Üks vanaätt räägib talle loo, mille väidab iseendaga juhtunud olevat. Leidnud ta kivi pealt hõberaha, mida pärast kolm veidrat inimest talt kätte tahtnud saada, millest ta aga loobuda ei raatsinud. Lugu ise meenutab tõesti heas mõttes eesti muinasjutte, kuigi käib närvidele sellega, et peategelased teevad ilmselgelt rumalaid asju. Aga on ka väga lahedaid nükkeid, näiteks mis needus tegelasi tabab. Mõlemad lood meenutavad Juhan Jaigi jutte. Mõlema puhul jääb tunne, et tegemist on stiilimängudega, ja õudusetekitajana ei tööta kumbki eriti. Viga võib olla ka minus ja sedalaadi kirjanduse ületarbimises. Kui suudaks kuidagi näiteks oma õudukapelgliku naise neid lugema meelitada, siis võiks efekt olla päris ehe. Tahaks tõesti teada, milline on õudukaid hirmuga lugav inimese arvustus.

***

“Clemens Fellinus, Rex Estonicum”. Kroonik Henrik arvab, et pealik Lembitu sisse on pugenud deemon, sest hullemat ristiinimese vaenlast ei ole maamuna peal olemas. Mis selle vastu aitab? Eksortsism! Minu arust muhe lugu.

***

“Osariigi presidendi kohtumine”. Kui lisada, et Eesti ja tulnukatega, ongi kogu selle lühikese ja õelavõitu satiiri sisu käes.

***

Veel vähem meeldis mulle “Heliose teoreem”. Jumala jõuga tegelased, kes jälgivad ja püüavad suunata Maa ja inimese arengut. Selliseid asju ootaks harrastajailt.

***

“Per Homicidum ad Astra”. Retroulme nagu Einsteingi, aga seekord navigaatorpirxilik. Alguses käib uurija demonstratiivne ülbamine närvidele, aga mingil määral ta seletus mind veenis. Lugu on suuremalt jaolt tüüpiline piiratud kahtlusaluste hulgaga kosmoselaevakrimka, mis lõpuks saab võimsa kiirenduse.

***

“Suvitusromaan”. Kalamaja kirjaniku agent (kes on kirjanikku armunud tütarlaps, kirjanikuhärra seda muidugi ei mõista) saadab mehe maale turismitalusse kirjutama. Taluperemees on ehtne maa-ambaal, agressiivne mats, kes viskab kogu aeg viina ja teeb valjuhäälset lolli nalja. Perenaine seevastu on nagu ilmutus oma hobustega. Kirjanik armub kiiresti ja samm-sammult läheneb oma hukatusele. Eks see teebki selle loo heaks. Lugeja saab väga hästi aru, et ei maksa jamada, ka peategelane saab. Vahepeal tundub, et ta suudab hävinguteelt ära keerata, et siis jälle tagasi vajuda. Lahe nüke on see, et romaan, mida kirjanik loob, on kogumiku sisse juhatanud “Mirabilia saladuse” järg. Tekib naljakas petuefekt, kus “Mirabilia saladus” oleks nagu tühipaljas väljamõeldis ja oh kui palju lihtsam kui tegelik elu. Tegelikkus oma täie karmusega oleks siis “Suvitusromaan”. Heh-heh. Ei oodanud midagi, aga kokkuvõttes oli muljetavaldav ja jube. Kummitas veel päevi.

***
Kokkuvõttes väärt kogumik, kuhu on meistriteoste ja lihtsalt lugemist väärt tekstide vahele eksinud ainult paar minu arust kehva asja. Lood on kenasti lõpuni välja arendatud, Hargla huumorit jagub igale poole. Kui midagi juurde paluda, siis – vaadates kui hästi ta veidi kulunud ideid oma lugudeks teeb -, et kirjanikule kargaks pähe mõni täiesti originaalne ja tähelepanuväärne science fictioni idee.