Liza Marklund “Tormimägi”

Norrbotteni lään, Rootsi Lapimaa, Stenträsk. Triloogia kolmas osa.

“Polaarjoon” on esimene, selle järgi ka triloogia nimi, ja “Soo” teine.

Seekord siis 1960. ja 1980. aastad, näpuotsaga viiekümnendaid. Ja eelaega, mil vesi voolas nii nagu aegade algusest peale ja sisse seadsid end esimesed uusasunikud.

Vana vimm, lahendamata seifirööv ja marjulise (tegelikult küll munavarga) leitud rabalaip, millest arvatakse, et see on Wiking Stormbergi abikaasa Helena, kes uppus aastakümneid tagasi laukasse ja kelle surnukeha ei ole leitud.

Mida ta olla ei saa, see sai juba “Soos” selgeks.

Munavaras oli väga lõbus seik, aga see selleks.

Esimene kolmandik ei saa kuidagi vedama, aga siis sai ja täitsa oli. Lõpuni välja.

No võib-olla mitte päris lõpuni.

Rohkem pere- ja kohalugu kui krimka. Ega vist olekski imelik, kui “Tormimägi” ilmunuks hoopis Eesti Raamatu igati soliidses Põhjamaade romaani sarjas, mitte Pegasuse pehmekaanelisena.

Eks need piirid kuidagi hägustu. Piiripealset värki leidub Põhjamaade romaani sarjas ka.

Nii et jäägem siiski “Tormimäe” kui krimka juurde. “Polaarjoont” NÄKK soovitab, “Sood” mitte.

“Tormimäel” on lootust, aga enne peab Riina selle läbi lugema.

Susanne Jansson “Ohvriraba”

Tegelikult ei ole ka selles krimiloos midagi uut.

Kodukanti naasnud Nathalie, kes teeb seal oma doktoritöö jaoks rabauuringuid. Traumaatiline minevik. Kolgas. Turbalaibad.

Ometi on see kõik kirja pandud nii, et mõjub nagu sõõm värsket õhku. Või jahe tuulepuhang. Ilus kujundlik keel, mida üks krimka ju ilmtingimata ei vaja, aga seekord tuleb kasuks. Korralik tõlge.

Pluss mõistlik hulk tegelasi, kes jäävad meelde. Selle koha pealt natuke nagu vana hea Agatha.

Ja mis peaasi: lõpp ei kuku ära, nagu see keskpärastes krimkades kipub olema.

Ei mingit a la ja kui nad veel surnud pole, siis…

Hästi tore lõpp on.

Liza Marklund “Soo”

“Soo” on natuke nagu “Polaarjoone” järg.

Ses mõttes, et paar-kolm tegelast on samad. Mis tekitas muidugi korraliku paanika.

Meelde tuletada, kes need tüdrukud seal Polaarjoone raamatuklubis kõik käisid ja kas “Soo” Helena ka või kuidasviisi see kõik ikkagi seotud on.

Noh, tegelikult ei olegi, kui paar tegelast ja miljöö maha arvata.

Mis omakorda tuletas meelde, et “Polaarjoon” oli hää raamat.

“Soo” mitte nii eriti.

Kuigi NÄKK arutles, et võib-olla võiks siiski soovitada. Loo mõttes või nii.

Kui kõik need Põhjamaade krimkad ritta panna, siis “Soo” ikkagi eristub. Ja läheb kohe käima.

Ei mingit vaevalist hakatust.

Aga siis kuidagi peetub. On kaks lugu ja mitte kumbki ei sunni lehti keerama. Lõpu poole, kui Helena ise hakkab oma lugu jutustama, läheb vähe paremaks, aga muidu… Nojah. On ka.

Camilla Grebe “Varjukütt”

Kui valima peaks, siis “Varjukütt” on “Koduloomast” parem. Panoraamsem. Mastaapsem.

No ja saigi ju kuus aastat tagasi Klaasvõtme ka. (Vt eelmine sissekanne.)

Peab Grebe “Unetardumuse” ja “Armukese peakontorist” ka ette võtma. Üks ja sama sari. (Vt eelmine sissekanne.)

Suurem jagu ongi eelmises sissekandes.

“Varjukütti” soovitas Taimi ja keegi veel. Ahjaa, see oli üks Haapsalu raamatukogu mullu loetumaid raamatuid, kuues.

NÄKK soovitab ka.

PS Võib-olla lõpp oli suts sentimentaalne. Dramaatiline. Aga muidu jah, lugeda. “Kodulooma” niisamuti.

Camilla Grebe “Koduloom”

Kuulub sarja, mida ei õnnestunud kuidagi nimetada. Võib-olla Malini sari?

Pärast “Kodulooma” Grebe “Varjukütti” lugedes tuvastasin ühised tegelased: Hanne Lagerlind-Schön, Malin Brundin, Manfred Olsson.

Eks mõni lipsas veel läbi.

Kriminaalinspektor Olssoni tuvastasin “Unetardumuses” (lugemata, tugineb sisututvustusele). Kas Malin seal on, ei tea.

(Mida nad õieti mõtlevad sellega, et “Kodulooma” eraldiseisev järg? Selle või tolle eraldiseisev järg? Missugune järg ei ole eraldi?)

“Armuke peakontorist” peaks ka sarja kuuluma.

Niisugune detektiivitöö siis.

“Koduloom” valiti 2017. aastal Põhjamaade parimaks kriminaalromaaniks.

2018. aastal sai “Varjukütt” Klaasvõtme.

(Esimese sai 1992. aastal Mankell esimese Wallanderiga, teise 1993. aastal Peter Høeg “Preili Smilla lumetajuga” ja edasi tulevad (kui nimetada loetuid) kaks korda Stieg Larsson teadagi mille eest, Jussi Adler-Olseni “Pudelipost” ja Ane Rieli “Vaik”.

Ahjaa, Horst ja Wisting ka. “Jahipenid” siis täpsemalt.)

Kõik lood, mis on rohkem kui krimka, aga nii, et see rohkem ei ole neid ära rikkunud.

NÄKK soovitab.

Anders Roslund “Sada protsenti”

Kahtlemata kuulub Ewert Grens kõigi nende üksildaste ja vaevatud politseikomissaride esiviisikusse, vahest isegi esikolmikusse.

Kõike ju ei halda, aga midagi väga palju hullemat välja mõelda oleks keeruline.

Võib-olla surmahaigus? Seda Grensil ei ole.

Aga muidu: üksildane, vana, kondid kanged, ametist lahti, selja taga enesetapukatse ja psühhiaatriakliinik. Kõige muuga saaks Grens ehk veel kuidagi hakkama, aga et ametist lahti…

Sellele piinale on pühendatud ikka hea hulk lehekülgi. Tüütu.

Lõpuks ei saagi aru, mis see tähtsam on, kas see, et nädalaks tööle võetud komissar saaks selle aja jooksul ennast tõestatud, mida ta muidugi ei saa, või see, kes see sarimõrtsukas siis ikkagi on.

Noh, vähemalt hea, et ei olnud kaksikvend.

“Saja protsendi” häda on ehk see, et see tahab olla rohkem kui krimka. Mis on täiesti tarbetu. Agatha Christie end sellega ei vaevanud ja õige ka. Miks peaks üks kriminaalromaan olema midagi muud, kui ta on?

Anders de la Motte “Äravahetaja”

“Äravahetajaga” läks ses mõttes kehvasti, et esimese kolmandiku pealt tuli Pireti raamat vahele võtta.

Viimase kolmandikuga jäi kaks vahet sisse, üks nädalane ja teine nii kaheteistkümnetunnine, sest uni tuli peale. Mis on lugemise mõnu koha pealt täiesti kuritegelik. Ega igakord ole nii, et uni tuleb peale igavusest. Enamjaolt tuleb uni peale just siis, kui ta tuleb ja “Äravahetajaga” pole sel vähimatki pistmist.

Ühesõnaga. Leo Askeri sarja esimene osa on üle hulga aja üks niisugune krimka, mida muudkui aga loeks, suure mõnuga, tugitoolis keras ja villased sokid jalas. Nagu uus Kepler või Sebastian Bergmani needus.

Parajalt paks ka. Nelisada viiskümmend viis lehekülge.

Kriminaalinspektor Leo Askeri keldrisse pagendamine meenutab Adler-Olseni Q-sarja. Kadunud hingede osakonna töötajad on sama veidrad ja värvikad, igaüks oma taaga ja salaeluga nagu Q-osakonna omadki.

Võib-olla isegi veidramad. Kahtlasemad igatahes.

Vigu ka. Üks atsakas psühhiaater pole ju palju tahta. Või pealtnägija.

Kuna mõrtsukas sai surma, siis jäi tema eellugu rääkimata. Millest on kahju. Sest pole ka lootust, et seda edaspidi tehtaks. Või mine tea…

Ulrika Rolfsdotter “Patulapsed”

Stockholmist vastutahtsi kodukanti naasnud sotsiaaltöötaja Annie Ljungi teine juhtum.

Esimest on NÄKK juba soovitanud, näis kuidas teisega läheb.

“Kurjus südames” oli selline täitsa-oli-kah tüüpi lugu, millele otse midagi ette heita ei saa. Ja maakeelde kenasti ümber pandud.

“Patulasteski” on autoril õnnestunud mööda loovida tervest hulgast karidest. Tühja juttu ei aeta ja lugu jookseb kenasti, nii et lugeja jõuab järge pidada. Annie Ljung pole küll teab mis eristuv tüüp, aga mis sest.

Lugu on põnev.

PS Tõlkest.

Kena keik, aga ekskrementide ja ihuliste vajaduste õiendamise kohta leidub ometi eufemisme. Need sõnad ja väljendid on täiesti olemas. Tegi püksid täis selle asemel, et…

Seda enam, et mingit stilistilist vajadust vulgarismide järele pole.

Klas Ekman “Kõigeks võimelised”

“Kõik varises kokku nii kiiresti. Umbes kuu tagasi oli Anna suurimaks probleemiks elu igava mehe kõrval. Nüüd laob ta kehaosi prügikottidesse.”

Nii see algab ja nende kahe lausega võtab autor kogu loo kokku ka.

Ausalt öelda ei teagi teist nii ülima täpsusega ja meisterlikult üles ehitatud krimkat.

Kõhe värk.

Nagu kolmsada viiskümmend viis lehekülge labürinti, kust välja ei saa. Tegelased jäävadki sinna ekslema. Muidugi need, kes (veel) elus.

Lugeja privileeg on pärast viimast rida raamat sulgeda, ankurdada pilk kirjutuslaual lõõskavale laisale vesihallile kassile ja kergendunult ohata. Maailm väljaspool seda painajat siiski eksisteerib. Ja ei lagune.

Lugu iseenesest jätkub, mitte lugeja peas, mitte järgmise osana. Pole vähimatki tarvidust seda edasi jutustada. Ühesõnaga hästi alustatud, jätkatud ja lõpetatud. Üks hea lõpp kui niisugune on küllatki harv.

NÄKK soovitab mööndusteta.

Või noh, me pole süvitsi asja ette võtnud, võib-olla leiaks mõne vea, aga võib-olla ei leiaks ka.

Kristina Ohlsson “Kaitseinglid”

Hooldekodus elav oma mehe (ja võib-olla ka poja) mõrva eest vangis istunud lastekirjanik, kes ei räägi, on kahtlemata intrigeeriv leid.

Ei kirjuta ka, selge see, aga ei räägi, sest ei taha. Mitte kellegagi.

Fredrika Bergmani sarja olen varasemates sissekannetes juba kiitnud, karakterid ja lood ise ja puha. Bergmani katkenud viiuldajakarjäär, pianistist ema ja professorist armuke, ses osas siis juba lapse isa. Ja väga kahtlane mees. Mitte et paha. Kahtlane.

Igatahes on “Tuhkatriinud” ja “Kirikakrad” väärt kraam, “Kaitseinglid” niisamuti. Struktuurilt keerulisem, aga see tuleb ainult kasuks. Neid ülekuulamisprotokolle mõtlen, uurimisega paralleelselt jookseb lugu, kuidas uurimine pekki keerati. Või siis ei keeratud, kuidas võtta.

Tegelikult ei oskagi ma ühtegi viga leida. Justkui täiesti veatu krimka. Ei mingit ballasti, ei taha käest panna otsast lõpuni.

NÄKK võiks soovitada, aga Riina on puhkusel, nii et me ei saa seda asja arutada.

Aga me arutame, kindel see.