Susanne Jansson “Ohvriraba”

Tegelikult ei ole ka selles krimiloos midagi uut.

Kodukanti naasnud Nathalie, kes teeb seal oma doktoritöö jaoks rabauuringuid. Traumaatiline minevik. Kolgas. Turbalaibad.

Ometi on see kõik kirja pandud nii, et mõjub nagu sõõm värsket õhku. Või jahe tuulepuhang. Ilus kujundlik keel, mida üks krimka ju ilmtingimata ei vaja, aga seekord tuleb kasuks. Korralik tõlge.

Pluss mõistlik hulk tegelasi, kes jäävad meelde. Selle koha pealt natuke nagu vana hea Agatha.

Ja mis peaasi: lõpp ei kuku ära, nagu see keskpärastes krimkades kipub olema.

Ei mingit a la ja kui nad veel surnud pole, siis…

Hästi tore lõpp on.

Arnaldur Indriðason “Klaasikamber”

Reykjaviki keldrikorruselt leitud mees, tuhatoosiga maha löödud. Paberileht arusaamatu sõnumiga. Ja kirjutuslauasahtli põhja alla peidetud foto nelja-aastase tüdruku hauast.

Peaaegu täiuslik krimka, hea lugu, ei mingit ballasti. Korralik tõlge, islandi keelest. Tõlkinud Mart Kuldkepp. Toimetanud Hille Lagerspetz.

Täielik puhkus.

Ilmselt on mingi põhjus, miks parimad krimkad ja tegelikult üldse parimad lood annavad välja nišikirjastused. Seekord siis NyNorden.

Lõpp kukkus ära, aga sellele vaatamata NÄKK soovitab. Loetagu.

Nele Neuhaus “Emadepäev”

Üheksas komissar von Bodenstein (seni) üheteistkümnest.

Eesti keeles on ilmunud seitse. Kolme esimest ja kõige viimast ei ole.

NÄKK on läbi töötanud kolm. Ja soovitab.

“Emadepäeva” eriti. (Kooskõlastamata.)

“Metsas” jäi “Elavatele ja surnutele” nagu alla, aga neid lugesin esimesena. Inimene harjub hea kraamiga ruttu ära ja hakkab vigisema. Et liiga palju tegelasi. Et mis sellest kolme lehekülje pikkusest nimestikust kasu on, ei jaksa ju kogu aeg sealt näpuga järge ajada.

Ka “Emadepäeva” on autor varustanud nimestikuga, mõnevõrra lühemaga, aga tarvidust selle järele ei ole.

Kahtluse all on küll terve parv kasulapsi, aga neid on tükk maad vähem kui eelmises osas külarahvast, kes ka kõik olid kahtluse all. Kasulapsi on enam-vähem hoomatav hulk.

Tiba häirivate kirjeldusteta ei saa ka Neuhaus, tema armastab teid, eriti kiirteid kõigi oma numbritega.

Lihtsalt tähelepanekud, ei enamat.

PS Vaatasin üle ja tundus, et mõningaid Horste ja üht-teist veel on NÄKK soovitanud küll mööndustega, aga siiski vist ülima heatahtlikkuse märgina. Peab edaspidi nõudlikum olema.

Neuhausi kohta see ei käi. NÄKK soovitab.

M. W. Craven “Kuraator”

Washington Poe sarja kolmanda osa järel hakkab joonistuma muster: igas ise sarimõrtsukas ja läbivalt Poe pained.

Täpsemalt siis päritolu. Lapsepõlv. Isa. Ema.

Esialgu ei tundunud, aga võib-olla osutub huvitavaks. Kaks osa on veel. Eks näis.

Esimeses põletab sarimõrtsukas kiviringides inimesi. Teises pole tapja nii süsteemne, aga mitu surma ikka. Pluss ohvri tükeldamine ja kilekottidesse pakendamine. Ohjah.

“Kuraatoris” läheb asi täiesti üle võlli.

Selge see, kriminaalromaani puhul usutavusest kõnelda oleks napakas, aga mingi reaalsustaju võiks ju lugu jutustades olla. Et mõrtsukas tapabki mitu inimest jutti ära, et lihtsalt harjutada?

Aga see selleks.

Uurija Poe (mineviku taak esineb) ja analüütik Bradshaw (mineviku taaka ei esine) moodustavad toreda paari. Poe on kahvatu, kui koer välja arvata, Bradshaw värvikas.

Paari füüsilisi võimeid hindab autor üle.

Ses mõttes, et lihtinimene, isegi kui ta on politseinik, ja Bradshaw ei ole, ei saa selliste asjadega hakkama.

NÄKK langetab otsuse, kui on asja arutanud, aga julgen arvata, et Tillyl ja Washingtonil on lootust.

Tillyl eriti.

 

M. W. Craven “Võõras veri”

Washington Poe ja Tilly Bradshaw jätkavad. Poe, seekord ametis, mitte tagandatud, ja kaks doktorikraadi kaitsnud autistlik imelaps.

Iseenesest võiks Washington Poe sari täiesti vabalt konkureerida Sebastian Bergmani või Joona Linnaga, aga midagi jääb nagu puudu. Või on midagi üleliia.

Tibake sentimentaalne? Poe päritolu mõttes. Hüljatud laps ja nii edasi.

Või siis liiga palju hea ja ausa politseiniku ja karjeristist ülemuse vahelist jagelemist. Meenutab natuke nagu tolle punapäise külakonstaabli Hamish Macbeth lugusid Šoti mägismaal, mis on hoopis teine tera.

Aga ikka jah, lugeda.

Camilla Grebe “Varjukütt”

Kui valima peaks, siis “Varjukütt” on “Koduloomast” parem. Panoraamsem. Mastaapsem.

No ja saigi ju kuus aastat tagasi Klaasvõtme ka. (Vt eelmine sissekanne.)

Peab Grebe “Unetardumuse” ja “Armukese peakontorist” ka ette võtma. Üks ja sama sari. (Vt eelmine sissekanne.)

Suurem jagu ongi eelmises sissekandes.

“Varjukütti” soovitas Taimi ja keegi veel. Ahjaa, see oli üks Haapsalu raamatukogu mullu loetumaid raamatuid, kuues.

NÄKK soovitab ka.

PS Võib-olla lõpp oli suts sentimentaalne. Dramaatiline. Aga muidu jah, lugeda. “Kodulooma” niisamuti.

Camilla Grebe “Koduloom”

Kuulub sarja, mida ei õnnestunud kuidagi nimetada. Võib-olla Malini sari?

Pärast “Kodulooma” Grebe “Varjukütti” lugedes tuvastasin ühised tegelased: Hanne Lagerlind-Schön, Malin Brundin, Manfred Olsson.

Eks mõni lipsas veel läbi.

Kriminaalinspektor Olssoni tuvastasin “Unetardumuses” (lugemata, tugineb sisututvustusele). Kas Malin seal on, ei tea.

(Mida nad õieti mõtlevad sellega, et “Kodulooma” eraldiseisev järg? Selle või tolle eraldiseisev järg? Missugune järg ei ole eraldi?)

“Armuke peakontorist” peaks ka sarja kuuluma.

Niisugune detektiivitöö siis.

“Koduloom” valiti 2017. aastal Põhjamaade parimaks kriminaalromaaniks.

2018. aastal sai “Varjukütt” Klaasvõtme.

(Esimese sai 1992. aastal Mankell esimese Wallanderiga, teise 1993. aastal Peter Høeg “Preili Smilla lumetajuga” ja edasi tulevad (kui nimetada loetuid) kaks korda Stieg Larsson teadagi mille eest, Jussi Adler-Olseni “Pudelipost” ja Ane Rieli “Vaik”.

Ahjaa, Horst ja Wisting ka. “Jahipenid” siis täpsemalt.)

Kõik lood, mis on rohkem kui krimka, aga nii, et see rohkem ei ole neid ära rikkunud.

NÄKK soovitab.

M. W. Craven “Nukumäng”

Pärast kolme päeva Rootsi põrgus (Roslund, vt eelmine sissekanne) mõjus “Nukumäng” nagu sõõm värsket õhku. Kuni seal ka põrgu lahti läks.

Aga laias laastus tunduvad britid ikka kuidagi kultiveeritumad kui pime Põhjala.

Ega ise oleks osanud, aga keskkogus (Anni) sai “Nukumäng” nii palju kiita, et võtsin ette. Nii hea ta nüüd ka polnud, aga korralik ikka jah.

Ametist tagandatud politseiuurija Washington Poe kutsutakse tagasi tööle ja saab paarimeheks Tilly Bradshaw – Oxfordi ülikooli matemaatikanõukogu liikme ja kaks doktorikraadi kaitsnud autistliku imelapse, kes mingil teadmata põhjusel töötab politseis.

Mõlemad on muidugi klišeed. Tagandatud (reegleid rikkunud) politseiuurijaid, neid eriti, on krimkad täis ja autistlikke imelapsi ka.

Aga Bradshaw on tore. Ja matemaatika on tore.

Bradshaw pärast võiks järgmisi jagusid ka lugeda.

Jørn Lier Horst “Reetur”

Politseiinspektor William Wistingu sarja kuueteistkümnes jagu, eesti keeles kümnes. Mitte kõige parem, aga üks paremaid, põnevamaid.

Hoolimata kõikidest nendest kuivavõitu kirjeldustest, eriti alguse poole. Hoolimata sellest, kui mitu korda Wisting krüpteeritud telefoni mikrolainahju paneb, nagu oleks sel mingit erilist tähtsust.

Isegi üllatav, et üks lihtlabane väljapressimise lugu nii haarav võib olla. Kogu see topeltmäng oli ka hallatav, ei kiskunud keeruliseks.

Ühesõnaga jah. NÄKK soovitab.

Anders de la Motte “Äravahetaja”

“Äravahetajaga” läks ses mõttes kehvasti, et esimese kolmandiku pealt tuli Pireti raamat vahele võtta.

Viimase kolmandikuga jäi kaks vahet sisse, üks nädalane ja teine nii kaheteistkümnetunnine, sest uni tuli peale. Mis on lugemise mõnu koha pealt täiesti kuritegelik. Ega igakord ole nii, et uni tuleb peale igavusest. Enamjaolt tuleb uni peale just siis, kui ta tuleb ja “Äravahetajaga” pole sel vähimatki pistmist.

Ühesõnaga. Leo Askeri sarja esimene osa on üle hulga aja üks niisugune krimka, mida muudkui aga loeks, suure mõnuga, tugitoolis keras ja villased sokid jalas. Nagu uus Kepler või Sebastian Bergmani needus.

Parajalt paks ka. Nelisada viiskümmend viis lehekülge.

Kriminaalinspektor Leo Askeri keldrisse pagendamine meenutab Adler-Olseni Q-sarja. Kadunud hingede osakonna töötajad on sama veidrad ja värvikad, igaüks oma taaga ja salaeluga nagu Q-osakonna omadki.

Võib-olla isegi veidramad. Kahtlasemad igatahes.

Vigu ka. Üks atsakas psühhiaater pole ju palju tahta. Või pealtnägija.

Kuna mõrtsukas sai surma, siis jäi tema eellugu rääkimata. Millest on kahju. Sest pole ka lootust, et seda edaspidi tehtaks. Või mine tea…